Raamatute kirjastamine

väikeste-koerakoonlaste-raamatVäikeste koerakoonlaste raamat. – Elo-Mall Toomet

Elo-Mall Toomet on end tõestanud nutika ja innovatiivse autorina nii prosaistina, ajakirjanduslike tekstide kirjutajana, luuletajana kui illustraatorina.

”Väikeste koerakoonlaste raamat” on naljakas ja südamlik värviraamat erinevas vanuses lastele väga tugeva eesti identiteediga, muutumata sealjuures liiga moraliseerivaks või pateetiliselt rahvuslikuks. Lastele arusaadavas keeles edasi antud teksti saadavad humoorikad ja omapärased joonistused. Autori käekiri on reljeefne ja mänguline.

Tänapäevases tahvelarvutite maailmas on raamat, mille puhul laps saab lugemise kõrvale värvimisel fantaasiat rakendada nii, et tal tekiks oma ettekujutus raamatu tegelastest, äärmiselt arendav ja vajalik.

Värskes ajakirjas Diivan räägib oma loomingust ja eriti oma viimase raamatu “Väikeste koerakoonlaste lugu” salapärastest ja koerust täis peategelastest kirjanik ja illustraator Elo-Mall Toomet. Kes ühtlasi soovitab ka kõikidel täiskasvanutel stressi maandamiseks värvipliitasid kätte haarata!


suluseisSuluseis. – Helen Eelrand

36aastane tippjalgpallur Erik mõtleb tahtmatult karjääri lõpetamisele, lähenevale keskeale ja võimalikele lastele, keda tema elukaaslane aga ei soovi. Ootamatult satub Eriku teele 17aastane Lily – hukutav kombinatsioon lapsest ja naisest. Seni Püha Eriku laitmatu maine poolest tuntud mees ei suuda kiusatusele vastu panna, sest Lily on äravahetamiseni sarnane oma emale Simonele, Eriku kunagisele klassiõele ja esimesele, noorelt vähki surnud armastusele, keda mees vaatamata vahepeal möödunud 20 aastale päriselt unustada pole suutnud.

Kaotatud võimaluse asemel avaneb ootamatult uus.

Loomulikult ei saa perekond ega avalikkus niisugust valikut mõista ning peab seda keskealise mehe isekaks kapriisiks… või lausa pedofiiliaks.


otto-kubo-reis-läbi-värvilise-eluOtto Kubo. Reis läbi värvilise elu. – Helen Eelrand

Otto Kubo (sündinud 16.04.1932) ei kanna asjata tiitlit Eesti Magusatööstuse Grand Old Man. Tänavu kondiitritööstuses “Kalev” oma 60.tööjuubelit tähistanud Otto jaoks on kommivabrik olnud ainus töökoht läbi kogu karjääri.

Keemiku ülesannetes alustanud mees kerkis hea keeleoskuse, diplomaatilisuse ja laitmatute kommete tõttu asutuse mitteametlikuks “välisministriks” ning on võõrustaja ja giidina vastu võtnud nii riigipäid, diplomaate, telekanaleid kui ka lasteaialapsi. Neile kõigile oskab ta sobivas keeles “Kalevi” lugu jutustada.

Ent Otto lugu ei ole ainult “Kalevi” lugu. Balti-saksa aristokraatide päritolu mehe pere kaotas sõja käigus kogu oma varanduse ja osa pereliikmetest ning Otto veetis aasta lapsepõlvest Saksamaal pagenduses. Tagasi saadetuna tuli alustada sootuks uuesti, vale päritolu tõttu põlatuna.

Kõik see ei takistanud teda kivi–kivi haaval ladumast oma põnevat ja seiklusterohket elu. Mitmeid keeli valdav Otto Kubo reisis juba Nõukogude Liidu valitsusajal Sõprusühingu kaudu riikidesse, millest lihtinimene undki näha ei osanud, ning pühendub oma rändamiskirele ka nüüd, kui vanust on üle 80 eluaasta.

Otto on paljudele inimestele jutustanud paljusid lugusid. Oli ülim aeg tema enda lugu kaante vahele saada.


viienäpuViienäpu. Mara Zalite

Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

“Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib. Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli. Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.

Külalistele tundub, et on. Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema. Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?”

Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid. Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.


salapärase-venemaa-lugu-isa-põnevad-unejutud-ajaloostSalapärase Venemaa lugu. Isa põnevad unejutud ajaloost. – Jaak Juske

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda.

Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.
Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.


tallinna-vanalinna-kummitusmajad-isa-põnevad-unejutud-ajaloostTallinna vanalinna kummitusmajad. Isa põnevad unejutud ajaloost. – Jaak Juske

Jaak Juske neljas lastele mõeldud ajalooraamat “Tallinna vanalinna kummitusmajad” viib pisut kõhedust tekitavasse maailma, kus Must Munk sikutab varbast, nähtamatu Must Parun avab uksi, verise kleidiga brünett näitsik teeb möödujatele pai, läbi ruumide hõljuvad kapuutsi kandvad mehekujud, samblarohelise kleidiga daam haihtub läbi paksu kiviseina, majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea, surmaläige silmis.

Kõlavad nagu stseenid õudusfilmist? Tegelikult on need pildikesed igapäevaelust Tallinna vanalinnas, mida paljude arvates jagame lisaks linna külastavatele turistidele ka arvukate kummituste ja vaimudega. Kas nad on päriselt olemas või on hirmul vahel lihtsalt eriti suured silmad?


eesti-kuulsad-meresõitjad-ja-piraadid-isa-põnevad-unejutud-ajaloostEesti kuulsad meresõitjad ja piraadid. Isa põnevad unejutud ajaloost. – Jaak Juske

Ajaloolase Jaak Juske esimene lastele mõeldud ajalooraamat “Imelik nõukaaeg. Isa põnevad unejutud ajaloost”, viis seiklema üsna hiljutisse ajalukku. Sama sarja teine raamat tutvustab aga ajastut, milles elamist meist keegi ei mäleta, millest aga sedavõrra rohkemad inimesed unistanud on.

Eesti on mereäärne maa ja mere ääres elav rahvas ihkab ikka merele. Mitte siis ainult kalale. “Maadeavastaja” oleksid raamatu “Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” tegelased võinud oma visiitkaardile kirjutada, kui need tol ajal levinumad oleksid olnud. Et leida üles kõiki neid kauged paigad, kuhu meie kaptenid oma laevadega jõudnud on, võtke see raamat ja gloobus selle kõrvale ja saate enne magama jäämist kõik need reisid ise läbi teha.


janne-ja-joosep-lohe-needus-ii-osaJanne ja Joosep. Lohe needus 2. osa – Helen Käit

Raamatust “Janne ja Joosep. Lohe needus” tuttavate õe–venna Janne ja Joosepi missioon – päästa kuningriik kurja lohe võimu alt – jätkub.

Lisaks hoolega omandatud võluraamatu õpetussõnade rakendamisele ja lohelennu õppetundidele pannakse lähematest sõpradest kokku Lohe Ordu ning astutakse vaenlasele vastu saatuslikul päeval, mil kuningriik peab lohele taas ohverdama kõige kaunima oma tütarlastest.

Ootamatult selgub, et miski pole nii, nagu varem arvatud, ega vaenlane see, kelleks teda seni peetud.


Lohe needusLohe needus. 1. osa – Helen Käit

Veel üks väga kaunis lasteraamat tuli trükist, mis kandideerib ka kauneima Eesti lasteraamatu konkursil!

Õde–venda Janne ja Joosep lähevad vastumeelselt suvisele koolivaheajale maale vanaema juurde, kus kunagi midagi põnevat ei juhtu. Kogemata metsa alt leitud, loetamatute tähtedega raamat käivitab aga seiklustejada, kust ei puudu võlumise õppetunnid, oraakel, müstilised olendid ning pealtnäha võimatu väljakutse: päästa kuningriik aastasadu valitsenud kurja lohe käest.

Kuidas 11-aastane ja 13–aastane oma uute sõprade toel selle ülesandega hakkama saavad? “Janne ja Joosep. Lohe needus” on Helen Käiti debüüt lastekirjanduses ning ilmub kahes osas.

Raamatu illustratsioonide autor on Merilyn Anvelt, kujundas Villu Koskaru.


Imelik nõukaaeg

Imelik nõukaaeg – Jaak Juske

Jaak Juske, kelle raamatud Tallinna ja Tartu unustatud lugudest on köitnud paljusid täisvasvanuid, on kirja pannud meie lähiajaloo laste jaoks arusaadavas ja põnevas võtmes.

Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist?

Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on?

Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel.

Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt.


Elu pärast surma - Airika HallikElu pärast surma – Airika Harrik

Airika Harrik on eesti noorim romaanikirjanik, 1995. aastal sündinud koolitüdruku esimene romaan ilmus kaks aastat tagasi, kui Harrik oli vaid 16aastane.

Ent see polnud lihtsalt romaan, see oli noortele mõeldud ulmetriloogia esimene osa, mille kolmas osa täna müügile jõudis.

Vähe on kirjanikke, kellel on romaanitriloogia ette näidata, veel vähem on nende hulgas naisi ja veelgi vähem neid naisi, kes seda kõike veel enne oma 19. sünnipäeva teha on jõudnud.

Kõigi kolme raamatu kaaneillustratsiooni autor on Hispaanias elav fotograaf Jose Vicente Cairon Sanchez.


Õnnistatud needus – Airika Harrik

Airika Harrik Õnnistatud needusKas ma kuulsin õigesti, 82?” murdis nr.49. end mind kõrvale lükates esikusse sisse. “Kas sa võtsid endale DEEMONI!?”
“Ta ei võtnud mind, ma tulin ise,” üritas Luc talle tervituseks naljatada, kui 49. kööki marssis. Tamanna jäi deemonipoissi vapustatud ilmel silmitsema.
“Ütle mulle, 82, kust kohast sina neid…erijuhtumeid küll leiad? Kas sa kogud neid või?”
“Ma ei mõista, 49. Mis mõttes “kogun”?”
“No mis seal mõista – sul on juba Rändur, Kuuhunt, kivikõva vaim ja nüüd veel deemon kah! Millal siis mao järele lähed?”
“Haa-haa, väga naljakas, Tamanna. Mina ei otsi neid, kusjuures,” mainisin ma. “Nad tulevad ise minu juurde.”

“Õnnistatud needus” on eduka teismelise kirjaniku Airika Harriku (sündinud 1995) triloogia teine osa. Kui esimeses osas “Iseenda laps” oli jutustajaks ulmeliste sündmuste keskmesse sattunud Tallinna koolitüdruk Annika, siis teist osa näeme tema Valvurist sõbranna Akiira pilgu läbi. Tegelased, kellest enamik jätkuvalt müstilised olendid, seiklevad nii Põrgus, New Yorgis kui Tallinnas ning peadpööritavate sündmuste kõrval leiab peakangelaste ellu tee ka armastus. Kõik see pole aga kaugeltki lihtne ning iga tegelane sugugi see, kes ta pealtnäha paistab.
Triloogia esimest osa «Iseenda laps» on kriitikud võrrelnud ka kuulsa «Videviku» saagaga.


Legend meeskonnast. Hispaania jalgpallimeeskonna edulugu – Helen Eelrand

Hispaania jalgpallikoondise eduluguSee raamat räägib Hispaania imelise meeskonna sünnist ja nende teekonnast kolme suurvõiduni. Räägitakse, millise hinnaga kasvasid tavalistest hispaania poistest maailmakuulsad vutimehed, heidetakse pilk koondist tüürinud treenerite töö iseärasustele, lahatakse Hispaania mängustiili ja meenutatakse meeskonna säravamaid hetki Raamatu autor, neli aastat Hispaanias elanud ajakirjanik Helen Eelrand kirjeldab südamlikkuse, entusiasmi ja sooja huumoriga kohalikke vutivaatamise kombeid ja traditsioone, millega terve suur Hispaania oma jalgpallikoondise võite tähistab.
Aet Süvari, toimetaja

Euroopa jalgpall liigub vaikselt Hispaania jalgpalli suunas – see tähendab, et meeskonnad tahavad aina rohkem kontrollida mängu kulgu läbi palli valdamise. See stiil on muutunud veel populaarsemaks, mis näitab, et sellesse usutakse. Hetkel ma ei näe, et mis võiks Hispaaniat troonilt tõugata, kui nad sama stiiliga jätkavad.

Janno Kivisild, Eesti jalgpallikoondise abitreener

See haarav ja tempokas raamat tutvustab Hispaania jalgpallikoondise mängijaid ja nende omavahelisi suhteid. Alandlik suhtumine mängu ja madal lend väljaspool palliplatsi vastanduvad teravalt eeskätt Inglismaa vutistaare iseloomustavale laiale joonele ja neid saatvatele skandaalidele. Kolm viimast tiitlivõistlust võitnud Hispaania koondislased peegeldavad parimal moel oma ühiskonna alussammast: perekonda. Ka nemad on üks pere, mis tõsi küll, peab hakkama saama Kataloonia rahvusluse ja Madridi keskvõimu vastasseisuga – see väljendub Barcelona ja Madridi Reali aastakümnete pikkuse rivaalitsemisena. Ometi on see sümpaatne kamp kõigi vastuoludega hakkama saanud ja kinkinud maailmale unustamatu tiki–taka.
Indrek Schwede, jalgpalliajakirjanik

Raamatus on 196 lehekülge koos värvifotodega.


Omade juures vangis. Richard Majaku mälestused vangilaagritest

Omade juures vangis. Richard Majaku mälestused vangilaagritestPea igas Eesti peres on pidanud keegi Siberi vangilaagrite õuduseid üle elama. Me oleme lugenud ja kuulnud lugusid kümnetest ja sadadest süütutest inimestest, kes Stalini repressiivaparaadi hammasrataste vahele vangi jäid. Kommunistlik režiim ei halastanud aga mitte ainult teise maailmavaatega inimeste peale, vaid oli armutu ka omade suhtes. Nende omade suhtes, kelle idealistlik utoopia parimast elust ei mahtunud kuidagi Nõukogude võimu karmi reaalsusse. Me pole tahtnud neist siiani rääkida, oleme neist mööda vaadanud ja proovinud neid unustada. Ajalugu ei saa aga olla valiv ja seega oleme otsustanud jutustada loo mehest, kes uskus oma ideaalidesse ning seeläbi paremasse tulevikku. Vaatamata sellele, et tema paljud kamraadid hukkusid „omade“ käe läbi ning talle endale sai osaks „omade“ poolt aastakümnete pikkune kannatusterada, jäi ta ikka enda valitud teele, ausalt ja uhkelt. See on lugu mehest, kellel ka Stalini ajal Stalini nime kuuldes paha hakkas.

Te hoiate käes rohkem kui veerand sajandit lauasahtlis peidus olnud Richard Majaku (Anslaud, 1884-1984) mälestusi vangilaagris ja asumisel veedetud ajast. Kahel korral Siberisse saadetud ideelist kommunisti Majakut süüdistati paljudes režiimivastastes kuritegudes, millest markantsem oli Ždanovi tapmiskatse.

Neid ridu kirjutades ei uskunud Majak, et need kunagi ilmavalgust näevad. Liiga karm ja realistlik oli läbielatu kirjeldus. Pigem oli see mõeldud mälestustena vaid lähedastele: tütrele ja lapselastele.

Ricahar Majak on pidanud oma elu jooksul mitut väärikat ametit, kuid ilmselgelt võime me kõige väärikamaks pidada õpetajakutset. Sestap uurisime ka Majaku kunagistelt õpilastelt, kuidas nemad neil keerulistel aastatel oma õpetajat mäletavad. Õpilased meenutasid, et tegemist oli esimese õpetajaga, kes tõstis veidi eesriiet tegeliku ja pealesurutud ajaloo vahel. Inimesega, kes rääkis läbielatud õudustest kartmata taas „omade poolt vangistatud olla“.

Tuntud südamearst Toomas-Andres Sulling meenutab Majakut viiekümnendatest: „Me polnud kuulnud midagi Stalini terrorist ja Siberi vangilaagritest. Õpetaja Majak rääkis meile ettevaatlikult, samas üsna teravalt Stalini ajal tehtud suurtest hirmutegudest. Ta rääkis meile 1917. aasta revolutsioonist, mida nägi oma silmaga. Ta rääkis klassidevahelisest vihast, tuues ühe näite, kuidas kasakas otse perroonil teise inimese puruks raius. Veel panin tähele, et kui kooli aktusel või mõnel muul üritusel Stalinist head räägiti, siis lahkus õpetaja Majak vaikselt ruumist. Alles hiljem sain aru, et tal hakkas Stalini nime kuuldes paha.“

Rischard Majaku lapselaps Andres Anvelt ütleb oma vanaisa kohta: „Ta pidas end kommunistiks ja uskus, et utoopia on võimalik ilma vägivalla ja surveta, inimeste vabal tahtel. Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest idealismist võõrutada. Vanaisa ei uhkustanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinaid, mida nõukogude võim oli talle lepituseks andnud. Sest ta ei uskunud sellesse, et see, kuidas maailm tema elu jooksul muutus, oli õige ja õiglane. Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsitlust ja ka võimu lepitust kunagi omaks. „

Head ajarändamist ning arusaamist, et maailm ei ole must-valge.


“Mina olen moslem” Nele Siplane

Mina olen moslem“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen….

Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses.
Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades.

“Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta.– 

Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas.

Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.


 “100 põhjust minna Belgiasse” – Hanna Miller

100 põhjust minna BelgiasseÕigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki.

Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul.

Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe.

Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile.

Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.


“Hispaania maitsed. Tapas” Helen Eelrand

Hispaania maitsed. Tapas

Sõna “tapa” tähendab hispaania keeles korki. Rahvasuu räägib, et sajandeid tagasi katsid hispaanlased veinipudelite suid juustu– või singitükiga: peamiselt selleks, et kärbsed pudelisse ei tükiks, aga teisalt oli suutäit mõnus ka veinile peale ampsata. Nii sai alguse tänases Hispaanias hiiglaslikud mõõtmed saavutanud tapastekultuur. Iga Hispaaniat külastanud inimene on näinud imetillukesi tapas–baare, kus lustakad onud juba hommikust saadik sumisevad. Enamjaolt ulatatakse joogi tellinud külastajale mõni suupiste lihtsalt niisama maitsmiseks kauba peale, puhtast külalislahkusest.

Hispaania–päraste suupistete kodusteski tingimustes valmistamise kasuks räägib mitu asjaolu: lihtsus, efektsus, kiiresti valmistatavus, taskukohasus ja figuurisõbralikkus, sest tarbitavad kogused on väikesed. Kuna sööja pole sunnitud kogu jaksu kõhu täis parkimisele rakendama, on tapased ideaalsed kaaslased elavatel ja rahvarohketel seltsieluõhtutel. Lisage igale siinses raamatus sisalduvale retseptile hispaaniapärased kohustuslikud koostisained – rõõm, armastus ja tänulikkus – ning nautige!– 

Raamatu autor Helen Eelrand elab oma perega alates 2009. aasta kevadest Lõuna- Hispaanias Cadizi provintsis.– 

Rohkete värvifotodega raamatust leiab lisaks tapaste retseptidele ka mitmete kastmete ja Hispaania suviste jookide, nagu näiteks sangria ja tinto de verano, retseptid.


Kuukerijad - Marje Ernits“Kuukerijad” – Marje Ernits

Aastal 2835.toimuval vilistlaste ballil tõotab noor mees Teo äsja kohatud tütarlapse südame võitmiseks, et kingib talle Kuu. Algselt romantiliselt mõeldud lubadusest kujuneb välja hirmkallis suurprojekt tühjaks pumbatud Maa kaaslaselt hinnaliste varade kaevandamiseks ja Maale kantimiseks.

Projekt, mida uurimise käigus Kuult elu avastanud Teol enam peatada ei õnnestu, toob kaasa katastroofi ja inimkonna hävingu Maal.

Ainsatena elavad selle üle tema arheoloogist armastatu Ida, kes iidsetes templites väljakaevamisi sooritab, ning kaks tillukest jaapani tüdrukut. Ootamatult matriarhi seisusesse sattunud Ida otsustada jääb, kuidas tagada elu jätkumine maa–alustes tingimustes.

Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.


Iseenda laps - Airika Harrik

“Iseenda laps” Airika Harrik

“Ja kus su keha siis  on?” nõudis ta. 
”Seal, eemal,” osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.
Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.

Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast.

Autorist: Airika Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.


Leidmata - Marje Ernits“Leidmata” – Marje Ernits

Nad ei leidnud teda kunagi üles, aga jõgi leidis! Jõgi võttis kõik vastu ning haaras oma embusesse. Tema voolas ka siis edasi, kui inimesed otsimast väsisid. Juus- juuksehaaval ja voost voogu harutas vool kõik kehad algosadeks ning puistas nad laiali. Nüüd lebab leidmata jäänuid igal pool Emajõe kallaste all ja peal – nüüd on nad savi, mida Looja voolib, mitte inimene.

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik?

Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.


“Ilusast naisest ei saa head muumiat” Aarne Ruben

  1. Ilusast naisest ei saa head muumiat - Aarne Rubenvõtke paar banaanilindu;
  2. pöörake rüütli pead võllas;
  3. ravige oma haavad onguentiga;
  4. lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit);
  5. te ei pea midagi riivama, et tulla juulis;
  6. kuivatage koera, võimalikult mere lähedal;
  7. minnes sinna, võrgutage naine;
  8. ja magage temaga;
  9. kuni see kõik laiali paisatakse;
  10. Või on nii, et meie peakesed seda ei võta.

Umbes niisugune, raskesti tõlgendatava sisuga krüptogramm jäi maha kurikuulsast piraadist Olivier Levasseur’ist. See on ainuke teejuht sadu miljoneid maksva peidetud varanduse juurde, mille jälile püüab jõuda Eesti päritolu semiootik Jaagup Vihmasagar koos kahe välismaise kolleegiga.

Aarne Rubeni uus põnevusromaan on globaalse haardega: varanduse jäljed viivad mitmele India ookeani saarele.

Aarne Ruben on eesti kirjanik ja ajakirjanik. Ta on kirjutanud romaane, mis baseeruvad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on “Volta annab kaeblikku vilet”, mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.

Aastal 2000 võitis ta teosega “Volta annab kaeblikku vilet” Eesti romaanivõistlusel esimese koha.


Härrana sündinud - Agu Takis „Härrana sündinud“ Ühe hiidlase mälestused – Agu Takis.

Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, nõukogude aeg, sõjaväeteenistus väga karmide tingimustega vangilaagris Uuralites, tagasipöördumine Hiiumaale – see raamat on lugu ühe tegusa, 3. juunil 1940.aastal Hiiumaal sündinud mehe elust.

Takis kirjelab raamatus ehedalt kolhooside ja sovhooside moodustamise perioodi, parseldamist ja nihverdamist, erinevate mentaliteetide põrkumist. Kuidas kõik keerles rahateenimine, naiste ja veel kord naiste ümber.

Takis meenutab ka oma sagedasi Venemaa visiite – et saada kalurikolhoosile mingisugune hea masin, tuli omakorda Venemaale midagi viia ning alati ka otsustajaid „moosida“. Suurest jahi-ja kalakirest, suurest-suurest loomaarmastusest ning pisaratest, kui üks jahimees sea asemel tema laika maha lasi – esimesed laikad tõi Eestisse just raamatu autor.

Raamatu üks haaravamaid peatükke kirjeldab ka Eesti esimese jäätee ehitamist, mille üheks rajajaks Takis oli. Selle tegemisel tuli õppida omaenese teadmistest, sest kellegi kogemustest õppida polnud – üks suur veok vajuski läbi vastrajatud jäätee, mida siis pea terve ööpäev vintsidega 15 meetri sügavuselt jääle tagasi sikutati.

Raamat jõuab välja esimeste kooperatiivide tekkeaega, aega, kui hakkas paistma vabaduse kiir. Raamatusse tuleb ka nukraid noote, kui autor näeb maade “ärastamist” ning mure pere ja laste pärast – sest arstid panid karmi diagnoosi….


100 põhjust miks armuda Andaluusiasse - Helen Eelrand

“Mida te kogu aeg lõkerdate? 100 põhjust, miks armuda Andaluusiasse” Helen Eelrand

Helen Eelrand on ajakirjanik ja kirjanik, kelle debüütromaan “Pasodoble” ilmus 2010. aasta lõpus. Ta on raamatute “Urmas Ott. Teletähe lugu”, “Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!” ja “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” kaasautor.

2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda.

See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.

Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.


Helen Eelrand Pasodoble - uus raamat“Pasodoble” Helen Eelrand

35aastasena oleks  Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema tee ristub särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedoks on armuda ja tunda ennast elusana vaatamata hirmule ja süütunnetele. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui ümbritsevate elu.

“Pasodoble” on vastus küsimusele, kas eesti naised valivad võõramaise mehe ikka pelgalt materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu? Kas oma elu ühele kaardile asetamine tõesti väärib küünlaid?

Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, alustades raadiodiskorina Pärnus ning teenides oma suurimad töövõidud Eesti Päevalehe sotsiaalteemade reporterina. Lisaks on ta autoriks mitmele menukale elulooraamatule. Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas nimega El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste mõttemaailma kirjeldav “Pasodoble” on tema esikromaan.


Direktor Andres Anvelt - uus raamat

“Direktor” – Andres Anvelt

Direktor ehk ühe turu erastamise lugu“ on tragikoomiline põnevusromaan, mis heidab pilgu 90-ndate lõpu äri, poliitika ja organiseeritud kuritegevuse hämarasse maailma. Maailma, kus kõigi kolme nähtuse seosed ja toimimisloogika on äravahetumiseni sarnased. Eriti aplaks muudab kõigi kolme valdkonna esindajad esimene suurem majanduskriis „Vene börsikrahh“, lootus napsata oma osa suurimast sularahamasinast „Tallinna kesklinna turust“ ning inimelu jätkuvalt madal hind.

Kuigi „punast elavhõbedat“ enam ei müüda ja vägivald on tänavatelt taandumas, on inimesed ikka valmis üksteist reetma, vihkama ja hävitama – ja seda kõike ühel eesmärgil – surra rikkana!

Raamat annab muuhulgas lugejale edasi autori nägemuse nii Eesti poliitika, ärieliidi kui ka organiseeritud kuritegevuse kujunemisest iseseisvuse esimesel kümnendil.

Andres Anvelt, kunagine Keskkriminaalpolitsei direktor ja Politseikolledži juht, avaldas oma esikromaani „Punane elavhõbe“ 2007. aastal. Kolme aastaga müüs see menuraamat 6000 eestikeelset ja 1000 venekeelset koopiat. 2010. aasta kevadel linastus Eesti kinoekraanidel ka samanimeline mängufilm, mis tõi kinosaalidesse ligi 30.000 vaatajat. „Direktor ehk ühe turu erastamise lugu“ on jätkuks Andres Anvelti senisele loomingule, mis on inspireeritud meie kodumaa kriminaalsest ja ärevast lähiminevikust.


Raamat "407 karaati" Egert Anslan“407 Karaati” – Egert Anslan

„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud.

Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud.

Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud.

Või kas ikka on?

Egert Anslan on kirjandustaevas alles tõusev täht. Kolmekümne kolme aastaselt pani ta pidurid doktoriõpingutele ja karjäärile Londonis, olles selleks hetkeks töötanud ja seigelnud rohkem kui 40-s välisriigis. Egerti sõnul elab tema sees viis erinevat inimest ja tema ülikonnaga mehe roll pani ülejäänud minad rahulolematult jalgu trampima. Seepärast otsustas ta enamuse nõudmisele järele anda ning „võtta oma olemisele vabam vorm, sest emotsioonide ja kogemuste jaht hakkas juba tööd segama“.

Praegu on Egert oma raamatute nägu ja ta töötab sihikindlalt, et neid nägusid pidevalt juurde tekiks. Loomult püsimatu ja mässav autor tõmbab lugeja olukordadesse, mis ootamatute pöörete läbi alati etteaimamatu lahenduse saavad. Lennuka mõttekäiguga kirjutab ta juhtumistest, mis leiavad aset maailma eri paigus ning on seetõttu huvipakkuvad kõige laiemale publikule.

Egert Anslani sulest on 2011 aasta alguses ilmumas ka tema esikromaan „Pasknääride Vandenõu“, milles seltskond arulagedaid pöörab pea peale kogu senise maailmakorra. Hašišilõhnalises avantüüris tõmbavad niite pasknäärid, lindude keelt kõnelev mees ja palgamõrvar, kellele on pähe opereeritud kiip, mis annab talle kõik internetis saadaolevad teadmised. Käsikiri saavutas kirjastuse „Tänapäev“ 2009 aasta romaanivõistlusel äramärgitud koha.

Rohkem autorist ja tema loomingust: www.egertanslan.com